Kõik see, mis on operatiivne, millega Sa pead tegelema, hoitakse lühiajalises mälus. Kõik need tarkused, mida Sa oled kunagi koolis või lasteaias õppinud, vanemad on rääkinud või oled mõnel töökoha omandanud, neid hoitakse pikaajalises mälus.

Ma usun, et Sulle on tuttav olukord, kus Sa tead mõne inimese nime, Sa oled teda kusagil näinud, kuid nimi ei tule meelde. Vot, lihtsal ei tule. Või Sa tead seda vastust, see on justkui keele peal, aga see ei tule just hetkel meelde. Teema või olukord on nii tuttav, tunne on olemas, et tead seda, kuid just hetkel see kõik ei meenu.

See on hea, kui tunne on olemas. See on märk sellest, et informatsiooniga tegeletakse, seda käiakse Sinu pikaajalisest mälust otsimas ja loodetavasti ka leidmas. Kas Sa oled märganud, et väga tihti tuleb vajalik informatsioon välja hoopis teistlaadi olukordades, teistes keskkondades. Sa võid olla trenni tegemas, kui tuleb mõni tööga seotud teema meelde. Sa võid olla kodus teleka ees uudiseid vaatamas, kui tuleb Sulle meelde, millele enne mõtlesid. Sa oled magama jäämas, kui meenub midagi. Need kõik on väga ettearvamatud olukorrad, mis ei ole Sinu kontrolli all. Hea uudis on kindlasti see, et üldjuhul soovitud informatsioon ikkagi leitakse, sest Sa oled andud endale käsu selle leidmise olulisuses.

Aga tulen tagasi lühiajalise mälu juurde. Ütlesin juba, et lühiajaline mälu on piiratud. Georg A. Miller leidis, et lühiajalise mälu piirang on 7 pluss-miinus 2 ühikut. Me võime oma lühiajalises mälus hoida 5 ühikut informatsiooni või siis 9 ühikut. See on see kogus, millega saad Sa praegu tegeleda, mis on Sul justkui sõrmenipsust olemas.

Kui tead lühiajalise mälu piirangut, tead ka rohtu unustamise vastu. See on ju lihtne, asju tuleb kirja panna. Loogiline, eks? Ma olen nimekirjadest rääkinud varemgi ning keskendunud peamiselt sellele, et suurema visiooni või eesmärkide puhul tuleks tegevusi võimalikult detailselt lahti kirjutada. Väikeseid alameesmärke luua. https://www.youtube.com/watch?v=JoBZcBa2QR4 Tegevuste kirjapanek on oluline ka seetõttu, et vabastad nii mälumahtu ning energiat, mis kuluks muidu asjade meeles pidamisele.

Kas Sa oled kunagi mõelnud, et inimene on väga sarnane arvutile? Mis iseenesest ei ole mingi ime, kuna arvutid on ju inimese loodud. Arvuti lühiajaline mälu on RAM (random access memory), kus hoitaksegi operatiivset infot, mida töödeldakse. Samuti on arvutil ka kõvaketas, mis on inimese mõttes just see pikaajaline mälu. Kui Sa arvutisse salvestad midagi, siis salvestad selle kõvakettale ning kui hakkad sellega tööle, tuuakse fail lühimällu ehk RAM-i.

Oma tegevuste kirjapanek, erinevate nimekirjade tegemine, võimaldab otsimise protsessi kiirendada. See aitab Sul olla oluliselt efektiivsem ning vabastab energiat meeles hoidmise ja otsimise asemel hoopis oluliste asjadega valmis saamisele.

Sõnal „distsipliin“ on meil paljudel negatiivne kuvand. Paljud mõtlevad distsipliinile, kui väga jäigale, kindlale süsteemile, kus on jõud, struktuur, sund, kellegi käsud ning kontrollimine. Midagi sellist, mida kohtad sõjaväes või mõnel inimesel on ka töökohal. Või meenub kellelegi hoopis kooliaeg. Negatiivne. Sunniviisiline. Süsteemne liikumine ja toimetamine.

Aga sõnas „distsipliin“ võib-olla ka positiivset. Iseenesest sõnad ei ole ei head ega halvad, ainult meie mõtlemine muudab nad selliseks ning ma usun, et Sa leiad distsipliinist kindlasti ka midagi positiivset. Näiteks, kui Sa kirjutasid mõne kooli lõputööd, see võis olla baka, magistri- või doktoritöö, kus Sa tegelikult ju igapäevaselt midagi tegid, võib-olla oli Sul iga päeva mingi lehekülgede arv, mida plaanisid kirjutada. Sul oli raamatute virn seal kõrval. See oli protsess, kus Sa kogu aeg väikeste sammudega eesmärgi suunas liikusid.

Erinevus selle sõjaväelise korra ning magistritöö kirjutamise vahel on selles, et kui üks väga sunni keskne, siis teine oli soovi keskne. Sul oli soov kool lõpetada. Sul oli soov see töö valmis saada. Usu mind, see protsess oli oluliselt parem ja rõõmsam.

Või näiteks, kui Sa mõtled oma esimesele autosõidule, kus Sa istud autos ning Sul on käes rool, Su ees on musttuhat kangi ja mustmiljon nuppu. Sa pead korraga vaatama ette ning taha. Paremale ja vasakule. Sul võib-olla väga suur hirm, et Sa ei suuda selle masinavärgiga hakkama saada. Suur hirm tegelikult selle ees, et Sa ei tule liikluspildist elusalt tagasi. Ja kui Sa nüüd mõtled, et sellest väikesest sammust või õppimisest algas see, et oled täna väga hea auto kasutaja. Huvitav selle juures on ka see, et kui inimeste käest küsida, kui head autojuhid nad on, siis enamus inimesi vastab, et nad on kõvasti paremad, kui keskmiselt.

Aga siiski, see sõna „distsipliin“. Kas Sa oled kunagi mõelnud, et muudatus saaks toimuda, on vaja kolme komponenti: on vaja, et Sa ei ole selle olukorraga rahul, mis Sul praegu on. Sulle lihtsalt ei meeldi see olukord ning vajad siin muutust. Sul on justkui konflikt selle vahel, kus Sa praegu elad ning mida tegelikult soovid. Teine tegur on, et Sul peab olema suurem pilt. Sul peab olema visioon, eesmärk või soov, Sul peab olema midagi sellest, mille poole Sa tahad minna. Mis Sind tõmbad ja kus Sa näed, et sellest visioonist lahendust olukorrale, kus Sa praegu oled. Kolmandaks on Sul vaja, et hakkaksid liikuma. Kui juba liikuma hakkad, on vaja, et hoiaksid liikumist üleval.

Distsipliin on selles valemis just see kolmanda teguriga kõige paremine haakuv teema. Kui Sul ei ole distsipliini, siis Sa ei tee tegevust teoks. Põnev selle valemi juures on, et need tegurid on omavahel kõik korrutatud. Sul võib-olla selge soov midagi muuta, kuna see olukord, kus Sa praegu oled, vajab muutust. Samuti võib Sul olla ka idee, mis suunas liikuda, kuid kui Sul distsipliini ei ole, kui Sul ei ole soovi astuda üks jalg teise jala ette, et käimist alustada, siis Sa tegelikult soovitud muutust ei teosta.

Distsipliin on oma olemuselt see, mis eristab tipptegijaid keskmistest ning väikesest tegijatest. Siinkohal võid ju enda käest ausalt küsida, kas Sa tahad olla tipptegija või Sa tahaksid olla pigem keskmine? Distsipliin aitab Sind eesmärkide saavutamisel, mis toob kaasa Sulle parema elu või rohkem rõõmu pakkuvama elu. Ta on eesmärkide saavutamisel väga oluline komponent ning ma loodan, et Sul on distsipliini, et soovitut ette võtta. Vajalikke samme astuda, et järgmist tasandit iseendas otsida ning sinna välja jõuda. Oma olemuselt ei ole see keeruline. Sul on vaja teada, kuhu tahad minna. Sul on vaja distsipliini, et väikeseid samme astuda. Selliseid samme, mis on Sulle jõukohased ning usun mind, et ühel heal päeval oled Sa seal kohal ning Sul on käidud teekonna üle ääretult hea meel.

Sa lükkad olulist tegevust edasi, kuigi tead, et peaksid seda tegema. Sa võid korraks mõelda väikestele lastele, kui nad peavad näiteks kell üheks või kümme õhtul magama minema. Kas Sa oled pannud tähele, et vahetult enne magama minekut ehk enne seda tegevust, mida nad võib-olla ei taha niiväga teha, tekib neil mustmiljon head ideed, mida ette võtta? Neid ideid on väga palju ning nad on kõik väga ägedad ideed, mida justkui on vaja viimaste minutite, tundide või sekundite jooksul vaja veel ära teha.

Sarnane muster on meil ka täiskasvanuna. Me oleme nii harjunud sellega, et me võtame midagi vahele ning jätame olulise asja tegemata. Jagan Sinuga 5 mõtet, mida Sa võiksid nendes olukordades proovida, et saaksid olulised asjad ikkagi ära teha:

1. Püüa aru saada, mis on see „Miks?“ selle tegevuse taga. Miks Sa seda tegevust tahad või plaanid üldse teha? Soovitan mitte ainult mõelda, vaid ka mõtted kirja panna. Ma olen suur asjade kirjapaneku fänn, mitte ainult seetõttu, et nad annavad oluliselt parema sisendi enesekindlustusele, vaid ka seetõttu, et Sa saad võtta tegevuste edasilükkamise olukorras paberi ja vaadata, mida Sa kirja panid. Sa saaksid endale justkui meelde tuletada, mis Sa seda tegevust teed.
2. Mõtle tuleviku peale. Sa võiksid mõelda sellele, milline võiks olla pikaajaline mõju, kui Sa seda tegevust teed. Kui teed plaanitud tegevust regulaarselt, milline inimene Sa oleksid siis näiteks 6 kuu või aasta pärast. Milline on selle tegevuse mõju Sinule? Milline on tegevuse mõju ka suuremale ringile, kes on Sinu perekond või tuttavad? Samuti võiksid mõelda seda, milline on see mõju kogu ühiskonnale? Kui Sa suudad mõju tajuda, kui suudad mõelda, kuidas kellegi elu muutub paremaks, siis Sul on ka rohkem jõudu nende tegevuste tegemiseks.
3. Kui Sul on tegevus, mida Sa vastumeelselt teed või kipud mõnikord ära unustama, võid selle tegevuse mõne teise tegevusega siduda. Näiteks, kui Sa plaanid igal hommikul teha 5 käte kõverdust, võid selle tegevuse näiteks siduda sellega, et kui Sa hommikul hambaid või nägu pesed, siis peale seda teed need viis käte kõverdust kohe ära. Ei jäta sinna vahele mingit õhku, ei tee mingit muud tegevust, vaid teed soovitud tegevuse ära. Sa ankurdad ühe tegevuse teise tegevusega, mis Sul igapäevaelus juba niigi olemas on. Seda tegevust, mida Sa ankurdad saad Sa oluliselt lihtsamalt ära teha, erinevalt olukorrast kus Sa täpselt ei tea, kas mõni oluline tegevus tuleb Sulle üldse meelde või Sa ei tea, millal seda täpsemalt teed.
4. Järgmine mõte on seotud raamatuga „5 sekundi reegel“, mille autor on Mel Robbins. Mel räägib oma raamatus, et kui Sa loed viis-neli-kolm-kaks-üks ja asud tegutsema, siis sellel on väga suur mõju ja võim Sinu ajutegevusele. Aju ei jõua veel analüüsida, kas üks või teine asi on ikka piisavalt turvaline, vaid Sa saad asuda tegutsema ning asjadega liikuma hakata. Ta räägib, et see mõte tuli tal raketi õhku lennutamisel. Olukord on sarnane, rakett on valmis, loetakse viis-neli-kolm-kaks-üks ning start. Rakett läheb üles. Seal taga on selline jõud ja energia, mis võtab kaasa. See aitab oluliselt tegevuse ära tegemisel. Ehk teisisõnu, kui Sul on tunne, et Sa pead midagi tegema, ära lasku analüüsi ja hakka mõtlema, mis kõik võib juhtuda, vaid loe vaikselt viis-neli-kolm-kaks-üks ning asu tegutsema.
5. Viimane mõte on seotud sellega, et Sa võiksid leida mõne vaikse hetke ning paberi ja üritaksid mõelda nendele olukordadele, kus Sa oled midagi olulist edasi lükanud. Kus Sa tegid mingi asendustegevuse või lihtsalt vedelesid diivanil ja vaatasid telekat ning Sa ei teinud seda asja, mida Sa tegema pidid. Kirjapanemise eesmärk on leida muster ehk mis olid need tegurid, mis takistasid Sind ühe või teise tegevuse elluviimisel. Mis oli see, mis Sind tagasi hoidis? Mis oli see, mis tähelepanu mujale tõmbas? Mis oli päeva lõpuks siis see, et Sa ühte või teist olulist asja ära ei teinud? Võib-olla Sa tahtsid kirjutada midagi, kuid Sul oli laud nii segamini või oli õudne müra ning Sa ei suutnud keskenduda. Oluline on siinkohal see, et kui Sa pead järgmisel korral sarnast tegevust kordama ehk siis kirjutama, teed Sa oma laua lagedaks või paned ukse kinni, et keskkonna müra Sind ei segaks. Sa teed endast kõik sõltuva, et soodsad keskkonna tingimused endale luua. Sa teed head eeltööd, et saaksid plaanitud tegevusega hakkama. Et saaksid olulise tegevuse tehtud.