Kas Sa oled pannud tähele, et kui keegi ütleb Sulle, et Sa kindlasti pead sellega tegelema, siis suure tõenäosusega on millegipärast nii, et Sa ei taha seda üldse teha. Sa ei ole seda mõtet omaks võtnud või ära ostnud. Sa ei tunne, et see mõte on just see, mis väärib toimetamist. Tihti võib sarnane olukord tekkida töösituatsioonis, kus juht ütleb: „See tuleb just niimoodi ära teha!“ Ja siis loomulikult töötaja tunneb, et teda surutakse justnagu nurka. Pannakse purki. Ta ei taha sellega tegeleda, sest see ei ole tema mõte. Ta ei näe võib-olla selle mõtte suurt lendu. Ta ei oska seda mõju hinnata.

Kui mõte on olemas, siis järgmine etapp on ka väga oluline. Tihti unustatakse see etapp ka ära. Järgmisena tuleb mõtte suuremaks või sügavamaks mõtlemine. See võib toimuda rääkimise teel, näiteks Sa leiad inimese, kes on seda varem teinud. Saad temaga kokku ning arutate omavahel ning saad kindlust edasiminekuks. See võib toimuda coach’i abil, kes aitab Sind teema olulisele mõtlemisel. See võib toimuda hea sõbra, töökaaslase või ka juhi kaudu. Kindlasti peab olema teine inimene, kes peegeldab ning aitab Sind sellesse teemasse rohkem sisse minna.

Aga Sa võid samahästi võtta ka paberi ning selle kõik kirja panna.

Oluline on ju see, et Sina teed seda tööd ning saad mõttega minna sügavamale, saad selle veelgi detailsemaks mõelda. Sa saad plaani läbi arutada. Saad mõelda, kuidas maailma sellest mõttest võib muutuda, kuidas Su elu muutub.

Mõtte suuremaks või olulisemaks mõtlemise taga on kaks asja:

• Sa oled ise oluliselt rohkem valmis. Saad aru, kas see mõte on see, mis väärib ära tegemist
• Mida detailsemalt Sa sellele mõtled, seda parem kvaliteet tuleb. Seda rohkem saad lõpptulemuse headust garanteerida

Kolmas etapp alles on nende asjade ära tegemine. Mõtte füüsilisse maailma toomine.

Näiteks, kui Sa mõtleksid maja ehitamise peale. Algab ta sellest, et arhitekti tekib peas mõte, et siia võiks ehitada näiteks kahekordse maja. Kohapeal vaatamisest saab täpsemalt aimu, mis seal üldse on. Millised majad on ümbruskonnas? Kas seal on metsa või merd? Selle info pealt tekib visuaalne pilt sellest, milline saa maja võiks olla.

Mõte läheb täpsemaks kui tekivad arhitektuursed joonised. Tekivad vaated, lõiked, korruste planeeringud. Hiljem juba tehnilised joonised. Esialgne mõte läheb oluliselt suuremaks, läheb oluliselt täpsemaks.

Seejärel algab kolmas etapp. Tuleb ehitaja, võtab metsa maha, lööb kopa maasse ning hakkab reaalselt ehitama. Võtab paberi ette ning paneb siia vundamendiploki ja hakkab seina laduma. Siis tuleb teine mees, puurib seina augu ning paneb sinna pistikupesa.

Aga ta ei tee seda iseseisvat, kõik on eelnevalt ju läbi mõeldud. Kui on läbi mõeldud, siis on tagatud ka kvaliteet. Maja saab reaalselt selline nagu tellija soovis, kuna arhitekt ja tellija on sellest omavahel rääkinud. Kui seda kokkulepet ei oleks, tuleks sellest ju suur kaos.

Sarnane võib-olla ka Su enda tegemistega, et hakkab mõnikord kohe prauhti toimetama. Sa saad küll teada, kas see idee töötab või mitte, kuid Sa ei saa tagada kvaliteeti, kui Sa ei ole asju korralikult läbi mõelnud. Selle kohta saab öelda „tehtud-mõeldud“, kuigi peaks olema ju vastupidi „mõeldud-tehtud“.

Ma ei tea, kas Sa teadsid, me oleme kõik natuke erinevad? Me näeme maailma erinevalt. Me näeme maailma läbi iseenda prillide või vitraažakna. See ongi põhjus, miks töö inimestega on nii põnev. Me kõik oleme grammi võrra erinevad. Kas Sa tead ka seda, et meie ümber on 400 000 000 000 bitti informatsiooni sekundis, kuid me oleme võimelised vastu võtma sellest ainult 2000 bitti? See on nii minu, kui Sinu kui ka kõikide inimestega ehk 99,999999% informatsioonist, mis meie ümber on, ei jõua meieni.

Miks see on nii? Sa võid ju siin küsida. Vastus sellele on väga lihtne, informatsiooni töötlemine nõuab energiat. Mida rohkem Sa informatsiooni pead töötlema, seda rohkem kulub energiat ning seda vähem energiat jääb Sul muude tegevuste ja muude oluliste asjade jaoks. Meie eest tehakse analüüs ära ning näidatakse vaid seda, mis on oluline. Ning vähemolulist ei näidata.

Näiteks, kui Sa hakkad uut autot ostma. Oled võib-olla juba ka automargi või värvi välja valinud, siis üha enam hakkad Sa seda autot tänavapildis nägema. Märkas sama autot reklaamides. Hakkad kuulama lugusid, mis on selle autoga seotud. Usu mind, see auto on kogu aeg olnud nii tänavapildis või ajakirjas. Lihtsalt Sa oled hakanud seda nüüd rohkem tähele panema. Selle taga on retikulaarne aktiveerimissüsteem ehk keskus, mis analüüsib infot ning näitab Sulle seda, mida oluliseks pead.

Me sarnaneme väga paljus interneti otsingumootoritega, näiteks Googlega. Kui Sa trükid otsingusse mõne märksõna, hakkad Sa saama lehekülgede kaupa informatsiooni aga samas hakatakse näitama ka reklaami selle sama märksõnaga seonduvalt. See on Google äriloogika. Kui Sa kirjutad otsingumootorisse näiteks „Puhkusereis Türgi“, hakkad seejärel nägema Türgi pilte. Hakkad nägema võimalusi, mida Sulle seal siis pakutakse. Seal taga on raha, seal taga on reklaami müük, jah seda küll. Kuid väga sarnaselt toimib ka Sinu sees olev retikulaarne aktiveerimissüsteem näidates Sulle erinevaid asju, pilte, mida ta arvab, et on Sulle olulised.

Siit ka üks suur küsimus. Kuidas seda kõike kasutada enda eesmärkide saavutamisel? Kuidas teha nii, et Sinu sees olev süsteem näitaks Sulle õigeid asju ning juhataks Sind õigete inimesteni?

Ega siin väga suurt raketiteadust olegi, Sa pead piisavalt palju sellele mõtlema. Sa peaksid rääkima omaenda sisemise minaga, et need asjad või tegevused, mida Sa soovid saavutada on Sulle olulised. Sa võiksid luua visuaalseid pilte, näiteks visioonitahvli. Visiooni teemat soovitan väga tõsiselt mõelda, et retikulaarne aktiveerimissüsteem saaks seda hakata pidama oluliseks. Kui Sa suuda olulisuse selgeks tea, siis seda enam hakatakse Sulle näitama ka võimalusi, kuidas seda kõike saavutada.

Tänane tehnika, mida tahan Sinuga jagada on oma olemuselt ääretult lihtne. Nüüd Sa võid ju mõelda ning küsida, kas lihtsaid asju üldse on olemas ning kas need lihtsad asjad ka töötavad? Usu mind, lihtsad asjad on tihti geniaalsed ning on väga head, et Sa saaksid oma soovitu saavutatud. Tänan tehnika kannab nimetust „Take Daily Action“ ehk tee iga päev midagi oma eesmärkide saavutamiseks.

Jah, ma usun, et nüüd Sa mõtled seda, et kas ma pean siis hakkama seitse päeva nädalas tööle ning millal ma siis puhkan? Millal ma siis taastun? Aga see tegevus, mida Sa võid oma eesmärkide suunas liikumiseks teha ei pea olema selline suur, kogu päeva pikkune tegevus. See võib-olla üks väga väike asi, kuid on oluline, et oled oma eesmärgile mõelnud ning oled sellele natuke lähemale saanud.

Ma olen elus mitmeid maratone jooksnud ning kui ma hakkasin nendele maratonidele keskenduma ehk selleks trenni tegema, siis oli mul eesmärk teha iga päev midagi, et eesmärgi suunas liikuda. See ei tähenda seda, et Sa pead hakkama seitse päeva nädalas jooksma või kaks korda päevas trenni tegema ning niimoodi seitse korda. Vaid see tähendas seda, et kui ma tegin viis või kuus jooksutrenni nädalas, siis ma muudel päevadel tegin toetavaid tegevusi. Näiteks venitasin ennast, tegelesin hommikuti joogaga, tegin üldfüüsilist ettevalmistust ning jooksuharjutusi. Samas ma võib-olla mõnel päeval vaatasin ainult mõnda jooksmisest inspireeritud videot. Ma tegin iga päev natukene midagi, et saaksin eesmärgile lähemale. Tegin midagi, et hoida enda energiataset, motivatsiooni ja sisemist põlemist üleval.

Mõtle, mis võiks olla Sinu eesmärk ning mis võiks olla see väikene tegevus, see väike baby step, mis aitaks Su eesmärkide saavutamisele kaasa?

See sama metoodika või põhimõte on ka ühes teises loos – ära lõhu ketti. Ära lõhu seda järjepidevust. Näiteks, kui Sa oled otsustanud hakata tegema igal hommikul kümme kätekõverdust, siis katsu teha seda iga päev. Iga päeva leia selleks aega, et tekiks harjumus. Niimoodi on ka kõikide muude asjadega.

Väikesed järjepidevad tegevused tekitavad harjumust, Sul on pärast see liikumine või liigutamine automaatne, mis toetab Sind ennast soovitatud eesmärkide ja soovide saavutamisel.

Sõnal „distsipliin“ on meil paljudel negatiivne kuvand. Paljud mõtlevad distsipliinile, kui väga jäigale, kindlale süsteemile, kus on jõud, struktuur, sund, kellegi käsud ning kontrollimine. Midagi sellist, mida kohtad sõjaväes või mõnel inimesel on ka töökohal. Või meenub kellelegi hoopis kooliaeg. Negatiivne. Sunniviisiline. Süsteemne liikumine ja toimetamine.

Aga sõnas „distsipliin“ võib-olla ka positiivset. Iseenesest sõnad ei ole ei head ega halvad, ainult meie mõtlemine muudab nad selliseks ning ma usun, et Sa leiad distsipliinist kindlasti ka midagi positiivset. Näiteks, kui Sa kirjutasid mõne kooli lõputööd, see võis olla baka, magistri- või doktoritöö, kus Sa tegelikult ju igapäevaselt midagi tegid, võib-olla oli Sul iga päeva mingi lehekülgede arv, mida plaanisid kirjutada. Sul oli raamatute virn seal kõrval. See oli protsess, kus Sa kogu aeg väikeste sammudega eesmärgi suunas liikusid.

Erinevus selle sõjaväelise korra ning magistritöö kirjutamise vahel on selles, et kui üks väga sunni keskne, siis teine oli soovi keskne. Sul oli soov kool lõpetada. Sul oli soov see töö valmis saada. Usu mind, see protsess oli oluliselt parem ja rõõmsam.

Või näiteks, kui Sa mõtled oma esimesele autosõidule, kus Sa istud autos ning Sul on käes rool, Su ees on musttuhat kangi ja mustmiljon nuppu. Sa pead korraga vaatama ette ning taha. Paremale ja vasakule. Sul võib-olla väga suur hirm, et Sa ei suuda selle masinavärgiga hakkama saada. Suur hirm tegelikult selle ees, et Sa ei tule liikluspildist elusalt tagasi. Ja kui Sa nüüd mõtled, et sellest väikesest sammust või õppimisest algas see, et oled täna väga hea auto kasutaja. Huvitav selle juures on ka see, et kui inimeste käest küsida, kui head autojuhid nad on, siis enamus inimesi vastab, et nad on kõvasti paremad, kui keskmiselt.

Aga siiski, see sõna „distsipliin“. Kas Sa oled kunagi mõelnud, et muudatus saaks toimuda, on vaja kolme komponenti: on vaja, et Sa ei ole selle olukorraga rahul, mis Sul praegu on. Sulle lihtsalt ei meeldi see olukord ning vajad siin muutust. Sul on justkui konflikt selle vahel, kus Sa praegu elad ning mida tegelikult soovid. Teine tegur on, et Sul peab olema suurem pilt. Sul peab olema visioon, eesmärk või soov, Sul peab olema midagi sellest, mille poole Sa tahad minna. Mis Sind tõmbad ja kus Sa näed, et sellest visioonist lahendust olukorrale, kus Sa praegu oled. Kolmandaks on Sul vaja, et hakkaksid liikuma. Kui juba liikuma hakkad, on vaja, et hoiaksid liikumist üleval.

Distsipliin on selles valemis just see kolmanda teguriga kõige paremine haakuv teema. Kui Sul ei ole distsipliini, siis Sa ei tee tegevust teoks. Põnev selle valemi juures on, et need tegurid on omavahel kõik korrutatud. Sul võib-olla selge soov midagi muuta, kuna see olukord, kus Sa praegu oled, vajab muutust. Samuti võib Sul olla ka idee, mis suunas liikuda, kuid kui Sul distsipliini ei ole, kui Sul ei ole soovi astuda üks jalg teise jala ette, et käimist alustada, siis Sa tegelikult soovitud muutust ei teosta.

Distsipliin on oma olemuselt see, mis eristab tipptegijaid keskmistest ning väikesest tegijatest. Siinkohal võid ju enda käest ausalt küsida, kas Sa tahad olla tipptegija või Sa tahaksid olla pigem keskmine? Distsipliin aitab Sind eesmärkide saavutamisel, mis toob kaasa Sulle parema elu või rohkem rõõmu pakkuvama elu. Ta on eesmärkide saavutamisel väga oluline komponent ning ma loodan, et Sul on distsipliini, et soovitut ette võtta. Vajalikke samme astuda, et järgmist tasandit iseendas otsida ning sinna välja jõuda. Oma olemuselt ei ole see keeruline. Sul on vaja teada, kuhu tahad minna. Sul on vaja distsipliini, et väikeseid samme astuda. Selliseid samme, mis on Sulle jõukohased ning usun mind, et ühel heal päeval oled Sa seal kohal ning Sul on käidud teekonna üle ääretult hea meel.

Täna räägime tagasilöökidest, räägime ebaõnnestumistest ja kaotustest.

Meie maailmameister ja olümpiavõitja  Gerd Kanter on öelnud seda, et tema sportlastee algus oli väga konarlik, kaotuste ja tagasilöökide rohke. Gerd oli pikka kasvu maapoiss, kellele meeldis korvpalli mängida, kergejõustikku teha ning maadelda, malet ja kabet mängida.

Oma korvpalli perioodist on ta rääkinud, et ta oli küll pikk, kuid ta oli natuke liiga kohmakas ning kõik mängijad väljakul olid temast kiiremad ja lisaks viskasid paremini. Tundus, et kõik need mängijad sobivad sinna korvpalli temast oluliselt paremini. Samuti tahtis Gerd saada korvpalli alla Tallinna Spordiinternaatkooli ehk TSIK’i kuhu ta sisse ei saanud. Ta elas seda mittesaamist väga valuliselt üle. Samuti on ta öelnud, et korvpalli vabavisetes kaotas ta alati oma isale. Samuti kaotas ta kergejõustikus paljudele, samuti maadluses, kuna teised olid lihtsalt temast tugevamad.

Oma kettaheite algusaastatel kaotas ka kõikidel konkurentidele, kellele kaotada oli võimalik. Näiteks Eesti tugevale Aleksander Tammertile kaotas ta aastal 2001 kõik võistlused ning 2002 oli esimene aasta, kus ta võitis ühe võistluse. Edasi hakkas minema nii, et kord võitis Aleksander ning teisel korral Gerd Kanter. Tema esimesed suuremad võistlused olid täielik läbikukkumine. Pariisi MM 2003 või olümpiamängud Ateenas 2004, kus ta sai 19. koha ning ajakirjandus hakkas teda materdama, seetõttu et ta ei ole justkui selline sportlane, kes võidu koju toob. Kes lõpuni välja läheb ning pigem on ta sportlane, kellel on nõrgad närvid. See ring kasvas, kes teda ei usaldanud või õigemini ei uskunud, kuid oluline on, et oli ka teine ring, kes temasse väga uskus. Toetajate, treenerite ning tiimi ring. Kõige olulisem oli kindlasti see, et Gerd ise uskus oma võimetesse ja omaenda võimalustesse.

Kui veel hüpata korra nendele võistlustele, siis Leedu kettaheite legendile ja kuulsusele Virgilijus Aleknale kaotas ta alguses neljakümne neljast võistlusest nelikümmend kolm. Mõtle hetkeks, kaotades 44-st võistlusest 43. Sa lähed võistlema, lootuse ja suure sooviga, et tuled sealt tagasi esikohaga, kuid üks mees on sinust kogu aeg ees. Mõtle psüühikale ja sellele loole, kuidas see võid Sind tagasi hoida. Ja kuidas see võib Sind ära nullida, selle sõna otseses mõttes.

Aga mõtle ka sellele, et Sa peale võistlust istuda maha ning võtad hetke, et analüüsida, mida Sa teed järgmine kord teisiti, mida teed paremini. Gerd uskus endasse meeletult ning ta teadis, et ükskord tuleb see hetk, millal tema hakkab võitma neid suuri võistluseid ja tema on maailma number üks.

See aeg tuli. See oli Osaka MM 2007, kui Gerd Kanter sai maailmameistritiitli ning aasta hiljem olümpiamängude Pekingis ka olümpiamängude kulla.

Mõtle selle peale, kui neid kaotuseid ei oleks olnud. Kui seda õppimist ei oleks olnud. Arengut või teistmoodi tegemist ei oleks olnud, kas Gerd oleks siis täna olümpiavõitja või maailmameister? Ta on öelnud seda, et ta tegi küll kõvasti trenni aga ta ei olnud võib-olla veel mentaalselt valmis nendeks võitudeks. Ta ei olnud veel jõudnud sinna, et tema ongi see, kes selle võidu ära võtab. Võidu koju toob. See mentaalne areng nõuab aega. Aeg on see, mis on kõikide asjade taga ning aeg annab Sulle tiivad. Annab Su unistustele tiivad, annab Su eesmärkide ja soovide suunas liikumisele tiivad ning tõstab oluliselt enesekindlust. Oluline on see, et Sa õpiksid tagasilöökidest. Oluline, et Sa näeksid suurt pilti või soovi. Oluline on samuti see, et Sa püssi põõsasse ei viska, vaid jätkad oma teed eesmärgi suunas.

See on meie aju üks funktsioonidest, et automatiseerida nii palju, kui saab, et võimalikult vähe analüüsida seda, mis ümberringi toimub. Täna räägime keskkonna mõjust, mis mängid harjumuste muutmisel väga suurt rolli. Samuti sellest, kuidas keskkonna mõjuga saad väga suuri asju ära teha.

Meie aju on üks väga vahva organ, millel on mitu funktsiooni. Üks nendest on, et ta hoiab Sind elus. Ta analüüsib kogu aeg, mis Sinu ümber toimub. Kui ta märkab seal mingit ohtu, otsib ta, kas minevikus on midagi sarnast juba toimunud? Kas minevikust on midagi sarnast salvestanud? Seejärel analüüsib ta, kuidas see mineviku sündmus läks. Kas see lõppes hästi või mitte just nii hästi? Kui ta leiab mingi ohu, teeb endast kõik, et Sa seda tegevuse või sündmusega kuidagi edasi ei läheks.

See on ka üks peamine põhjus, miks paljud harjumused ja head algatused, näiteks hakata trenni tegema või alustada tervisliku toitmisega, võivad nurjuda. Kuna olukord on ajule uus ning tal ei ole varasemat kogemust, millele toetuda.

Keskkonnal, milles Sa oled või mis on Sinu ümber, on päris suur mõju harjumuste kujundamisele.

Näiteks, kui Sa plaanid hakata ennast õhtuti rohkem liigutama, õues käima, jalutama, jooksma või joogat tegema, siis on väga oluline, kuidas Sa seda endale meelde tuletad. Kuidas Sa selle olukorra teed ägedaks ja kihvtiks. Üks mõte, mida Sa võiksid siit kaasa võtta on, et kui Sa plaanid õhtuti hakata jooksmas käima, paneksid oma jooksriided koduriiete juurde. Kui Sa hakkad tööriideid ära vahetama, näed trenniriideid ning paned need koduriiete asemel selga. Usu mind, kui Sa paned koduriided selga, siis tulevad nendega kaasa justkui kodused kohustused ja tegemata tööd ning need lubadused, mida Sa pidid tegema, kuid ei ole veel teinud. Aga, kui Sa paned trenniriided, siis suure tõenäosusega Sa ka uksest välja lähed ning oma jooksuringi alustad.

Või näiteks, kui Sa plaanid hakata tervislikumalt toituma, võiksid koju tulles leida laualt taldriku õunte, banaanide või pirnidega, selle asemel, et läheksid külmkapi juurde ning teeksid endale ühe singi-juustu võileiva. Võib-olla isegi kaks või kolm, et seda esimest näljatunnet kuidagi leevendada, et siis asuda põhitoitu tegema. Usu mind, see õun või pirn või banaan, millest ma enne rääkisin, on oluliselt tervislikum singivõileivast.

Keskkonnal on väga suur mõju ning Sa saad neid majakaid või häid startereid ju iseendale tekitada, et uue harjumuse treenimine või näiteks tervislikuma toitumise alge oleks oluliselt lihtsam. Oluline, et Sa alustaksid liikumist ning kui oled juba liikumist alustanud, tuleb see uus olukord või harjumus ajule juba turvalisena. Eriti veel siis, kui see lõpeb hästi. Näiteks tuled jooksuringilt tagasi ning Sul on hea meel ja tunned, kuidas kehas on natukene sellele istuvale või mõtlevale tööle vaheldust. See on preemia, mis Sind järgmisel korral jälle jooksuringile kutsub.

Kas Sa oled mõelnud, et asjad meie ümber on erineva tähendusega? Näiteks, kui Sa võtad diivani, võib see olla koht, kus Sa vaatad televiisorit või hoopis lugeda, kuid see võib-olla ka koht, kus magada. See võib olla koht, kus lihtsalt lösutada ja aega surnuks lüüa. Ise Sa annad sellele tähenduse. See on lugu, mida Sa iseendale räägid ning kuidas keskkonnale mingit mõtet annad. Ja kui Sa suudad tähendust anda selliselt, et see toetab Sind uue harjumuse elluviimisel, seda parem ja seda ägedam.