Esimene nendest on Excel. Jah, muidugi. Ma ei ole võib-olla klassikaline Exceli kasutaja selles mõttes, et mul on seal arvude massiivid ning ma tegelen arvutuste, numbrite ja valemitega. Analüütikaga. Aga sellele vaatamata, ma kasutan Excelit kahel juhul.

Esiteks, ma kasutan Excelit siis, kui ma tegelen projektidega. Näiteks, mul on koolitus, mis eeldab alati enne, kui Sa rahva ette lähed mingite kindlate tegevuste valmis tegemist. Eeltööd ja erinevaid tegevusi. Just need samad tegevused ongi mul sinna Excelisse pandud ning mul tekib niiviisi klassikaline projektiplaan. Mul on vajalik tegevus, ma tean, kes sellega tegeleb, ma tean, kui palju see aega võtab ning samuti ma tean seda, millal see tegevus valmis saab.

Projektiplaan aitab mul kahte asja:

• ta tagab selle, et mul on suur pilt ehk helikopteri vaade oma tegemistest ning
• ma näen loogilisi seoseid erinevate tegevuste vahel ehk ma ei planeeri enne tegevusi, mis eeldavad mõne eelmise tegevuse valmis saamist või lõppemist. See garanteerib selle, et projekt saab kvaliteetne ning ka edukas.

Tene variant, kus ma Excelit kasutan, on päeva planeerimine. Mul on oma päeva planeerimise fail, mis koosneb kolmest osast:

• seal on ajaline pool ehk plaan sellest, mida ma teen mingi konkreetne kell. Ajaline planeerimine algab mul kella kuuest hommikul ning läheb kella kuueni õhtul välja. Ma kasutan aja planeerimisel 30 minuti pikkuseid ajasahtleid. Lisaks Excelile on mul kasutusel ka kalender, mida ma kasutan pigem siis, kus ma olen sõlminud kellegagi näiteks mingi kokkusaamise või mul on koolitus või mul on coachingu sessioon ehk mul on tegevused, kus ma olen andnud kellelegi lubaduse. Need on mul kirjas kalendris. Kui ma hakkan päeva planeerima, võtan tegevused kalendrist ning tõstan nad Excelisse oma õigele kohale. Lisan veel transpordi aja, mis kulub mul sinna kohale jõudmiseks ning oma muud tegevused panen kokkulepitud kokkusaamise või koolituse järgi.
• Lisaks ajasahtlitele, on Excelis veel iga päeva kohta kirjas 5 olulist tegevust. Need on need tegevused, mida ma tahan kindlasti see päev ära teha.
• Siis on mul nimekiri inimestest, kellega ma sel päeval ühendust võtan.

Lisaks eelnevale, pean ma Excelis ka oluliste tegevuste nimekiri. Seda sellise mõttega, et kuna mul päeva planeerimise Excel on nii kui nii taustal avatud, saaksin kõik päeva jooksul tekkinud head mõtted lihtsalt kirja panna, et need loomulikult ei läheks mul meelest ära.

Niipalju Excelist.

Teine programm, mida ma kasutan on Focus 10. Kuna ma olen PC kasutaja, siis Apple maailmas sel programmil võib-olla mõni teine nimi. Aga võib-olla see nimi antud hetkel ei olegi kõige tähtsam, sest see programm töötab Pomodoro Technique (https://lifecoach.ee/5-ideed-kuidas-energiat-tooellu-tuua/) põhimõttel.

See metoodika on oma olemuselt väga oluline, kuna ta räägib fokuseerimisest. Räägib sellest, et Sa peaksid justkui jooma enne, kui suur janu tekib. Et sööksid siis, kui Sul kõht veel väga tühi ei ole. Ta aitab hoida fookust, tähelepanu ning soodustab oluliste asjadega tegelemist.

Sa töötad 25 minutit intensiivselt ühe asjaga ning seejärel teed 5 minutise pausi ning töötad uuesti 25 minutit. Ja jälle 5 minutine paus. Niimoodi tekivad 30 minutit pikkused tsüklid. Need samad tsüklid on mul seotud selle Exceli 30 minutise ajasahtliga. Kui ma tegevusega alustan, pane Focus 10 programmi käima ning kui 25 minutit saab mööda, annab programm mulle heliga teada, et on aeg arvuti tagant korra üles tõusta ning ennast liigutada. Ning kui paus läbi, antakse uuesti teada, et arvuti juurde tagasi tulla ning oma tegevusi fokuseeritult jätkata.

Kindlasti Sa oled pannud tähele, et kui Sa hakkad mõne tegevusega tegelema ning Sa ei tee sinna vahele pause, vaid üritad seda tegevust teha kuni see valmis saab, siis tegevus lõpp on selline … kummaline. Sul ei ole enam head kvaliteeti, Sul ei ole enam fookust ning Sa oled kuidagi väsinud ja tülpinud. Pomodoro Technique aitab seda tunnet vältida ning ühtlasi saad soovitud tegevuse ka kiiremini tehtud.

Kolmas programm, millest Sulle täna räägin, on Evernote.

Ma kasutan Evernote kahel viisil:

• Kõigepealt ma kogun Evernote erinevate teemade alla artikleid, mida ma olen veebist leidnud ning mis mulle tunduvad olulised. Koondan neid seepärast, et neid oleks hiljem lihtsam leiad ning nendega edasi töötada.
• Teiseks ma kasutan Evenote erinevate nimekirjade koostamisel. Näiteks, mul on raamatute nimekiri, mida ma peaksin raamatukogust laenutama. Kui ma leian, et üht või teist raamatut tasuks lugeda, panen ta kirja ning kui raamatukokku satun, laenutan. Lisaks on mul Evernotes ka ostunimekirjad. Kas Sa oled märganud, et kui läheb poodi ilma nimekirjata, võib juhtuda kaks ebameeldivat asja? Esiteks, Sa ei pruukinud osta kõiki asju, mille pärast Sa poodi läksid ning teiseks, Su ostukorvi võib lipsata asju, mida Sa tegelikult ei planeerinud.

Need olidki mõtted, kuidas saaksid efektiivsemalt tegutseda ning endale toetav süsteem luua.

Sa lükkad olulist tegevust edasi, kuigi tead, et peaksid seda tegema. Sa võid korraks mõelda väikestele lastele, kui nad peavad näiteks kell üheks või kümme õhtul magama minema. Kas Sa oled pannud tähele, et vahetult enne magama minekut ehk enne seda tegevust, mida nad võib-olla ei taha niiväga teha, tekib neil mustmiljon head ideed, mida ette võtta? Neid ideid on väga palju ning nad on kõik väga ägedad ideed, mida justkui on vaja viimaste minutite, tundide või sekundite jooksul vaja veel ära teha.

Sarnane muster on meil ka täiskasvanuna. Me oleme nii harjunud sellega, et me võtame midagi vahele ning jätame olulise asja tegemata. Jagan Sinuga 5 mõtet, mida Sa võiksid nendes olukordades proovida, et saaksid olulised asjad ikkagi ära teha:

1. Püüa aru saada, mis on see „Miks?“ selle tegevuse taga. Miks Sa seda tegevust tahad või plaanid üldse teha? Soovitan mitte ainult mõelda, vaid ka mõtted kirja panna. Ma olen suur asjade kirjapaneku fänn, mitte ainult seetõttu, et nad annavad oluliselt parema sisendi enesekindlustusele, vaid ka seetõttu, et Sa saad võtta tegevuste edasilükkamise olukorras paberi ja vaadata, mida Sa kirja panid. Sa saaksid endale justkui meelde tuletada, mis Sa seda tegevust teed.
2. Mõtle tuleviku peale. Sa võiksid mõelda sellele, milline võiks olla pikaajaline mõju, kui Sa seda tegevust teed. Kui teed plaanitud tegevust regulaarselt, milline inimene Sa oleksid siis näiteks 6 kuu või aasta pärast. Milline on selle tegevuse mõju Sinule? Milline on tegevuse mõju ka suuremale ringile, kes on Sinu perekond või tuttavad? Samuti võiksid mõelda seda, milline on see mõju kogu ühiskonnale? Kui Sa suudad mõju tajuda, kui suudad mõelda, kuidas kellegi elu muutub paremaks, siis Sul on ka rohkem jõudu nende tegevuste tegemiseks.
3. Kui Sul on tegevus, mida Sa vastumeelselt teed või kipud mõnikord ära unustama, võid selle tegevuse mõne teise tegevusega siduda. Näiteks, kui Sa plaanid igal hommikul teha 5 käte kõverdust, võid selle tegevuse näiteks siduda sellega, et kui Sa hommikul hambaid või nägu pesed, siis peale seda teed need viis käte kõverdust kohe ära. Ei jäta sinna vahele mingit õhku, ei tee mingit muud tegevust, vaid teed soovitud tegevuse ära. Sa ankurdad ühe tegevuse teise tegevusega, mis Sul igapäevaelus juba niigi olemas on. Seda tegevust, mida Sa ankurdad saad Sa oluliselt lihtsamalt ära teha, erinevalt olukorrast kus Sa täpselt ei tea, kas mõni oluline tegevus tuleb Sulle üldse meelde või Sa ei tea, millal seda täpsemalt teed.
4. Järgmine mõte on seotud raamatuga „5 sekundi reegel“, mille autor on Mel Robbins. Mel räägib oma raamatus, et kui Sa loed viis-neli-kolm-kaks-üks ja asud tegutsema, siis sellel on väga suur mõju ja võim Sinu ajutegevusele. Aju ei jõua veel analüüsida, kas üks või teine asi on ikka piisavalt turvaline, vaid Sa saad asuda tegutsema ning asjadega liikuma hakata. Ta räägib, et see mõte tuli tal raketi õhku lennutamisel. Olukord on sarnane, rakett on valmis, loetakse viis-neli-kolm-kaks-üks ning start. Rakett läheb üles. Seal taga on selline jõud ja energia, mis võtab kaasa. See aitab oluliselt tegevuse ära tegemisel. Ehk teisisõnu, kui Sul on tunne, et Sa pead midagi tegema, ära lasku analüüsi ja hakka mõtlema, mis kõik võib juhtuda, vaid loe vaikselt viis-neli-kolm-kaks-üks ning asu tegutsema.
5. Viimane mõte on seotud sellega, et Sa võiksid leida mõne vaikse hetke ning paberi ja üritaksid mõelda nendele olukordadele, kus Sa oled midagi olulist edasi lükanud. Kus Sa tegid mingi asendustegevuse või lihtsalt vedelesid diivanil ja vaatasid telekat ning Sa ei teinud seda asja, mida Sa tegema pidid. Kirjapanemise eesmärk on leida muster ehk mis olid need tegurid, mis takistasid Sind ühe või teise tegevuse elluviimisel. Mis oli see, mis Sind tagasi hoidis? Mis oli see, mis tähelepanu mujale tõmbas? Mis oli päeva lõpuks siis see, et Sa ühte või teist olulist asja ära ei teinud? Võib-olla Sa tahtsid kirjutada midagi, kuid Sul oli laud nii segamini või oli õudne müra ning Sa ei suutnud keskenduda. Oluline on siinkohal see, et kui Sa pead järgmisel korral sarnast tegevust kordama ehk siis kirjutama, teed Sa oma laua lagedaks või paned ukse kinni, et keskkonna müra Sind ei segaks. Sa teed endast kõik sõltuva, et soodsad keskkonna tingimused endale luua. Sa teed head eeltööd, et saaksid plaanitud tegevusega hakkama. Et saaksid olulise tegevuse tehtud.

See on nii tavaline, et kui me teeme aasta, kuu või ka päeva plaane ning kui see periood läbi saab, me tunneme kurbust sellest, et nii palju asju sai kirja, palju lubadusi sai välja antud aga nendest väga paljud asjad jäid kahjuks tegemata. Miks see nii juhtub? Põhjus on selles, et me lihtsalt planeerime liiga palju asju ühte tundi või ajaühikusse ning kui midagi nihkuma hakkab, midagi ei lähe nii nagu planeeritud, hakkavad ka kõik muud tegevused edasi nihkuma ning päeva lõpuks meil tekibki üks paras segapudru.

Jagan Sinuga kolme mõtet, mida võiksid jälgida kui Sa nimekirju koostad ning oma päeva plaane teed.

Esimene mõte on kindlasti see, et oma olulistele tegevustele peaksid Sa planeerima lisaaega või puhveraega. Mäletad, et olulised tegevused on need 2-3 tegevust, mis Sa peaksid kõige esmalt kalendrisse kirja panema ning mille ümber kõik muud tegevused oma päeva sättima. Nendele olulistele tegevustele peaksid juurde panema 30 lisaminutit. Tähendab see seda, et kui Sul oluline tegevus oli tunni aja pikkune, ei märgi Sa kalendrisse mitte 60 minutit, vaid 90 minutit. Lisad aja sellise mõttega, et kui tegevuse käigus lisandub midagi, saaksid Sa tegevuse ikkagi kenasti ära teha. Oluline on see seetõttu, et need tegevused on ju Sul sel päeval tegevused, mida Sa pead kindlasti ära tegema. Ilma nende tegevuste sooritamiseta, Sa justkui ei tohiks magama minnagi.

Teine mõte, mida ma tahan jagada on, et päeva plaan, nimekiri või to-do list ei ole nö kivisse raiutud. Sa saad seda muuta ning ma isegi kutsun seda päeva jooksul üle vaatama. Kui mõelda näiteks jooksmisele, siis on Sul suure tõenäosusega teada vastavalt treeningplaanile, kui palju Sa peaksid mingil päeval jooksma. Kui Sa aga mõnel päeval haigeks jääd, ei ole kõige parem mõte treeningplaani järgi oma kilomeetrid ära joosta. Samuti ei ole just väga hea mõte see, et kui Sa oled terveks saanud, jätkad just treeningplaani just selle koha pealt, kus see katki jäi.

Mõlemal juhul Sa peaksid mõtlema sellele, kuidas tuleks treeningplaani muuta, et saaksid teha sujuvama alguse või natuke järgi aidata, et suures pildis Sa selle treeningplaani ikkagi ellu viiksid. Täpselt samasugune lugu on Sinu enda päevaste tegevustega. Kui Sul mingid asjad hakkavad päevas venima, siis ma julgustan Sul oma plaanile kriitiliselt otsa vaatama. Vaatama, kas seal on mingid tegevused, mida saad nihutada? Kas seal on midagi, mida Sa saaksid näiteks teha järgmisel päeval? Ning kui Sa mõtled nende tegevuste nihutamise peale, peaksid vaatama, et olulised tegevused saaksid ikkagi sel päeval tehtud aga võib-olla on seal midagi vähem olulist, mida Sa saaksid edasi lükata. Suure tõenäosusega oled Sa ju päevaplaani endale ise koostanud. Sa saad selle ju vajadusel päeva jooksul ümber vaadata, ümber mängida.

Kolmanda mõttena soovin Sinuga jagada, et Sa peaksid puhkama enne, kui oled väsinud. Kas mäletad Pomodoro Tehnikat? (https://lifecoach.ee/5-ideed-kuidas-energiat-tooellu-tuua/) Seal on 25 minutit tööd ning 5 minutit puhkust. Puhkus tuleb võtta enne kui Sa oled arugi saanud, et Sa vajad puhkust. Siis on hilja, kui pea on juba väsinud ning enam justkui päris hästi ei tööta.

Täpselt samamoodi on ka kõikide muude asjadega. Sa peaksid näiteks jooma enne, kui Sul on janu või sööma enne kui Sul on nälja tunne. Sa pead tegevusi ennetama, sest kui Sa tunned, et oled janune või näljane või Sul pea ei tööta, siis sinna töötavasse, hea energiaga ning toimekasse keskkonda tagasi saamine võtab ikkagi omajagu energiat, mis kõik läheb aja arvelt. Mõtle sellele, kuidas teha igapäevaseid väikseid pause.

Aga, et seda hirmu võimalikult väikseks teha, ongi peamine põhjus, miks eesmärke jagatakse juppideks. Näiteks, kui Sul on soov kirjutada raamat ja Sa oled asunud selles suunas tegutsema. Mõelnud seda, milline see raamat võiks olla ning jõudnud oma mõtetes sinna, et see võiks olla selline tavalise paksusega raamat – umbes 300 leheküljeline. See number 300 võib olla selline, et Sa mõtled, et siin on ikka palju tööd, et see kokku kirjutada. Jah tõsi, see ongi hullult tööd ning nõuab panustamist. Aga kui Sa mõtleksid, et Sa kirjutad iga päev 10 lehekülge ja niimoodi 30 päeva teeksid seda jutti, siis see raamat valmiks Sul juba kuu ajaga. Number 10 on oluliselt väiksem. Oluliselt realistlikum. Oluliselt saavutatavam, kui 300. See on see põhjus, miks suurt eesmärki tehakse igapäevasteks väiksemateks tegevussammudeks või juppideks, mis on realistlikumad ja lihtsamini kättesaadavamad.

Mõtle küsimusele: „Kuidas süüa elevanti?“

Vastuse sellele ongi, et elevanti tuleb süüa tükkide kaupa. Korraga elevant suhu ei mahu aga Sa pead lõikama nii väiksed tükid, mis Sulle suhu mahuvad ning Sa saad seda süüa. Täpselt sama loogika on ka eesmärkide saavutamisel. See tükk ei oleks liiga suur, et Sa sellega hakkama ei saaks, vaid Sa teeksid oma tükid nii suured, et hakkamasaamise moment seal juures oleks.

Teine mõte, miks eesmärke tuleks jagada väiksemateks tükkideks on see, et tekiksid eduelamused. See oleks rõõm sellest, et Sa astud sellel teel. Et Sa tunneksid, et see tee on õige ning Sa tajuksid, et eesmärgi saavutamine ei ole enam kaugel. Eduelamuse tekitamine on ju tegelikult Su eneseusu tõstmise teema. Kogu sellel teel me soovime, et eneseusk tõuseks või õigemini eneseusk säiliks. Et Sa tunneks, et Sa liigud ning teed õiget asja. Eneseusu tõstmisel on tegelikult veel ju väga palju muid mõtteid ja taktikaid, kuidas seda teha.

Jagada võiks siin seda, et me elame maailmas, kus keegi kindlasti on teinud midagi sellist, mida Sina soovid just nüüd teha. Kui see on raamatu kirjutamine, siis keegi kindlasti on kirjutanud ju ka varem ühe raamatu. Raamatukogud ja raamatupoed on ju raamatuid täis ning igale autoritel mingi raamat oli ju esimene. Sa võib ju alati võtta selle inimese, kes sarnase eesmärgi on saavutanud ning helistada või kirjutada talle ning küsida, kuidas ta seda tegi. Kuidas tema hoidis oma emotsioone ja entusiasmi üleval eesmärgi saavutamisel? Sa võid ka mõelda, millised olid need tegevused, mida tema tegi ning mida Sina saad enda tegevustesse üle võtta. Mida Sina saad kopeerida? Kuidas Sina saad seda edu kopeerida, mida tema on kasutanud?

Sa võid mõelda ka niipidi, et Sa peaksid tegema ennast selles vallas tugevaks. Näiteks, kui see on taas raamatu kirjutamine, siis Sa võid minna näiteks raamatukokku ning võtta eneseabi õpiku või nõuanderaamatu, kus räägitakse sellest, kuidas oma esimest raamatut kirjutada. Sa võid lugeda blogisid. Sa võid lugeda erinevaid artikleid. Sa võid vaadata videoid. Informatsiooni maailmas on palju, kuidas selles vallas ennast tugevaks teha ning see on ka kindlasti see, mis Sinu eneseusku tõstab. Kõik see on ainult sellepärast, et sellel teel suure tõenäosusega kohtad Sa ka takistusi. Et Sa oleksid nendeks takistusteks valmis ja Sa oskaksid nendest takistustest üle hüpata või kõrvale põigata. Või Sul oleks taktika nende takistustega tegelemiseks.

Sellest loost on ka video. Kui Sa soovid seda vaadata, siis palun, vajuta alljärgevale lingile: https://www.facebook.com/priit.lifecoach.ee/videos/403687793356993/

Suur tänu Sulle!

Eesmärkide kirjapanek on nagu GPS süsteem. Kui Sa hakkad sõitma kohta, kus Sa varem pole käinud ja sisestad aadressi, siis GPS süsteem teeb ju endast kõik, et Sa sinna jõuaksid. Ta annab Sulle juhiseid, kunas paremale pöörata või millal vasakule või kuidas mõnest suurest ummikust mööda saada. Või kui Sa samas pöörad teelt kõrvale, siis ta tegelikult juhatab ju Sind ikka lõpuks sinna kohale. Ta annab endast kõik, et Sa kenasti kohale jõuaksid. Täpselt samasugune lugu on ka eesmärkide ja alateadvusega. Alateadvus on see, mis Sind eesmärgi poole nagu tõmbab. Ja juhendmaterjali Sulle annab.

Aga räägime ka nüüd, kuidas ikkagi neid eesmärke kirja panna. Kõigepealt, Sa saad eesmärke kirja panna ikkagi ainult iseendale. Sa saad lähtuda omaenda soovidest ja omaenda vajadustest. Omaenda mõtetest. Ehk teisisõnu Sa ei saa eesmärke kirja panna ei oma naisele, mehele, elukaaslasele, töökaaslasele, lahedale kolleegile või mõnele sõbrale või kellele iganes. Sa saad lähtuda ikkagi vaid enda isiklikust soovist.

Teiseks toon välja seda, et eesmärke tuleb võimalikult täpselt kirja panna. Seepärast on eesmärkide sõnastust hea alustada sõnadega „Mina olen“, „Mina teen“, „Mina elan“, „Mina kaalun“, „Mina läbin“ vastukaaluks see, et Sa paned kirja „Ma proovin saavutada“ või „Ma kavatsen ette võtta“ või „Ma usun, et ma teen midagi“. Mida detailsemalt ja mida selgemalt Sa eesmärgi kirja saad, seda parem on lõpptulemus. Seda täpsem on suund alateadvusele ja seda rohkem on selle eesmärgi kirjapanemisest reaalselt kasu.

Kolmandaks, eesmärke tuleks kirja panna alati positiivses võtmes. Näiteks, Sa ei pane kirja „Ma ei ole haige“ vaid paned kirja „Ma olen terve.“

Neljandaks, eesmärgi kirjapanemisel peaks olema sees vastus kahele küsimusele. Kõigepealt „Kui palju?“ ehk mingisugune muutus, kas kilogrammides või ajas. Ja teine küsimus „Mis ajaks?“. Mõlemad küsimused on väga olulised, et Sa saad kokkulepitud ajahetkel vaadata, kas soovitud eesmärk on täitunud. Näiteks, kui Sa panid omale eesmärgiks, et Sa soovid kaalust alla võtta või Sa soovid kaaluda mingi konkreetse numbri mingiks teatud ajaks, saad Sa alati astuda kaalule ja võrrelda, kas number, mis Sul eesmärgi paberi peal oli on ka kaalu peal. Ja teise poole pealt see, et mida täpsemalt Sa annad suuniseid oma alateadvusele, seda parem on see lõpptulemus ja seda kindlam on see, et Sa selle eesmärgi ka reaalselt saavutad.

Aga milline siis ikkagi on üks hea eesmärgi kirjeldus ja milline on lihtsalt üks lahe mõte?

Üritan siin piiri tõmmata erinevate näidetega. Väga paljud inimesed on endale seadnud eesmärgi seoses kehakaaluga, üldjuhul, et kehakaal võiks olla väiksem, kui ta oli eelmine kuu või aasta või mis iganes päev ajaloost. Ja nii nad panevadki kirja, et „Ma soovin kaalu langetada“. Aga oluliselt väekam ja ägedam eesmärgi sõnastus on see, kui Sa paned kirja „Mina kaalun 31.12.2017 65 kg.“ „Mina kaalun“ väga konkreetne ja selge algus, väga konkreetne juhis ja suund alateadvusele. Mis kuupäevaks? Ning kui palju?

Või mitmed inimesed soovivad hakata aktiivsemalt elama. Hakata rohkem sporti tegema, liigutama, trennis käima. Väga hea mõte, kuid mitte kõige parem eesmärgi kirjeldus. Eesmärgi kirjeldusse annan Sulle sellise mõtte, et Sa võiks siduda selle mõne üritusega. Näiteks nii „Mina jooksen Eesti Ööjooksul, mis on 12.08.2017 Rakveres 10 km distantsi alla ühe tunni“.

Või palju inimesed soovivad kolida eramajast teise eramajja või korterist eramajja või kuidagi oma elujärgse parandada. Eesmärgi sõnastusse saabki siis kirja üldjuhul, et „Ma soovin elada majas“ või „Ma soovin hakata majas elama“ või „Ma kavatsen hakata majas elama“. Ei ole taas kõige selgem ja parem sõnastus. Kirja võiksid Sa panna väga konkreetselt ja väga spetsiifiliselt, näiteks midagi  sellist, „Mina elan 31.12.2017 200 m² kivikonstruktsiooniga nullenergia hoones, mis asub metsa ääres, bussipeatuse lähedal. Mereni on 500 meetrit. Kus on vaikus ja rahu … jne.“ Ehk mida detailsemalt, mida eesmärgi spetsiifilisemalt Sa asju kirja saad, seda parem on signaal Sinule endale. Ja seda paremini saad Sa seda hiljem vaadata ja kontrollida, kas see oli see, mida Sina just reaalset tahtsid.

Juhul, kui Sa soovid seda teksti videot vaadata, palun kliki alljärgnevale lingile: https://www.facebook.com/priit.lifecoach.ee/videos/395854950806944/.

Suured tänud Sulle juba ette!

Või mõtle, et Sul on lennuk. Sul on maailma moodsaim lennuk. Aga Sa ei ütle oma pilootidele, kuhu kohta Sa soovid lennata. Mis võiks olla see lennujaam, mida Sa soovid külastada ja nii ootab see lennuk ka lihtsalt õhkutõusmist Sinu kodulennuväljal. Vaatab seal aastaaegade vaheldust ja natuke nukker on seda pilti kõike vaadata, sest ei laev ega lennuk pole loodud seal koha peal olemiseks, seal sadamas või lennuväljal. Nad on loodud ikka selleks, et kuskile sõita või kuhugi jõuda. Nad on loodud teel olemiseks.

Ja väga sarnane olukord võib tekkida ka siis, kui Sul pole eesmärki või Sa ei ole mõelnud oma eesmärkide peale. Mida Sa elus soovid saada? Või kuhu Sa ise sooviksid lennata või sõita? Mida Sa sooviksid ise korda saata?

Eesmärgid annavad selgust. Eesmärgid annavad Sulle endale kindlust. Eesmärgid on ka kui väga hea töövahend Sinu igapäevaste tegemiste kaardistamisel. Kui Sa tead, mida Sa soovid. Kui Sa tead, mida Sa tahad, saad Sa alati vaadata, kas need tegevused, mida Sina praegu teed, on need, mis viivad Sind kohale ehk eesmärgi suunas? Või viivad Sind kuskile mujale. Sa iseenesest võiksid ju võtta oma eelmise nädala kalendri praegu ette või isegi kuu või kaks tagasi ja vaadata ja mõelda, kas need tegevused, mis seal kalendris on. Need koosolekud ja ühised lõunad ja muud tähtsad asjad on need, mis on seotud Sinu eesmärkidega. On need, mis viivad Sind eesmärgi suunas või on tegevused, mis viivad väga erinevates suundades või hoopis teisele poole. Vaadates kalendrit on väga selge aru saada, mis on Su fookuses. Kui Sa hoiad fookust eesmärkidel, siis Sa saavutad oluliselt rohkem.

Lisaks eesmärkide peale mõtlemisele, tuleb tegelikult ka eesmärgid kirja panna. Ei ole mõtet mõelda, et eesmärgid on mul kogu aeg siin kogu aeg meeles ja kui ma nende peale igal hommikul ja õhtul mõtlen, siis asjad täituvad. Oluliselt lihtsam on see mõtte energia vabastada tegelikult selle eesmärkide suunas liikumisele. Võtta see paber ja panna eesmärgid kirja. Sa selle kirjutamise protsessi käigus Sa muutud tegelikult oluliselt selgemaks, oluliselt kindlamaks. Ja pluss see, et Sa tead, et Sul on eesmärgid olemas. Sul on nad kirja pandud aga Sa ei pea neid siin peas sobrama või otsima, et kuhu kohta nad mul täpselt jäid? Sa saad alati võtta paberi ja Sa saad alati vaadata ja mõelda, et ohoo, see oli see, mida ma tahan teha ja selle ma teen ära. Samuti saad Sa selle paberi endale seina peale kleepida või arvutisse panna ekraanile ning kogu aeg eesmärke niimoodi meelde tuletada. See on ka väga võimas moodus, kuidas alateadvus tööle panna nende eesmärkide suunas liikumisele.

Lisaks mõtlemisele ja kirja panemisele, on väga oluline veel tegelikult ka kolmas asi – see on, et Sa asud reaalselt eesmärkide suunas tegutsema. Et Sa hakkad midagi tegema. Sa hakkad mõtlema, mida võiksin teha, et ma reaalselt saaksin teha, et ma sinna eesmärkide juurde jõuaksin. Ei ole mõtet unistada sellest, et keegi justkui tuleb ja koputab Sulle ühel päikeselisel päeval uksele ja annab Sulle suure kasti, mille sees on kõik Sinu soovitud eesmärgid. Ei ole mõtet, sest nii juhtub küll aga nii juhtub vaid filmis. Päris elus tuleb eesmärkide nimel tööd teha. Töö on tegelikult see sild, mis viib Sind sellest kohast, kus Sa täna oled, sinna kuhu Sa sooviksid minna. Ja mida suurem on see eesmärk, mida suurem on see saavutus, mida Sa soovid teha, seda suurem on ka see töö.

Need olid kolm mõtet, mis olid seotud eesmärkidega:

1. Kõigepealt, et eesmärgistamine ise on ääretult oluline
2. Teiseks – eesmärgid tuleb kindlasti kirja panna ja
3. Kolmandaks – eesmärkide suunas tuleb asuda tegutsema.

Sellest loost on ka video. Kui Sa soovid seda vaadata, siis palun, vajuta alljärgevale lingile: https://www.facebook.com/priit.lifecoach.ee/videos/385267891865650/

1960-ndatel tuvastas ameerika psühholoog Douglas McGregor kahte tüüpi uskumused, millel juhtide käitumine tugineb. See teooria räägib X ja Y tüüpi juhtidest. Juhid, kes võtavad omaks teooria X, näevad töötajaid mustades värvides. Inimesed on laiskvorstid, kes on ainult iseenda eest väljas ja töötavad ainult raha pärast. Et nad üldse midagi liigutaksid, on vaja ähvardusi ja sundi. Vaja on hierarhilist struktuuri, pidevat kontrolli, käsklusi ja korraldusi. Need juhid karjuvad, ähvardavad, süüdistavad, hoiavad kogu vastutuse endale, süüdistades samal ajal personali kõiges, mis valesti läheb. Selle teooria kohaselt on juht see, kes kõike teab ja ette ütleb. Kelle sõna maksma jääb. Sellised ettevõtted toimivad nagu piisonikari. Piisonid on lõpuni lojaalsed ühele ja ainsale juhile. Nad teevad, mida iganes juht neilt tahab ning lähevad, kuhu iganes juht tahab, et läheksid. Seetõttu oli ka muistsetel küttidel hõlbus kogu piisonikari maha nottida pärast juhtpiisoni tapmist. Kogu kari lihtsalt ootas kohapeal oma juhilt uusi korraldusi.

Teooriat Y pooldavad juhid usuvad, et inimesi motiveerib tahe teha oma tööd hästi. Töötajatele meeldib püstitada eesmärke ning neid ellu viia. Inimesed puhkevad õide, kui lasta neil ise oma tarkusele, taiplikkusele ja loomingulisusele toetudes keerukaid olukordi lahendada. Töötajad tulevad tööle, et teha seda hästi, ning on sisuliselt motiveeritud – mitte rahaga, vaid õigusega saada osa, võtta vastutus ja rakendada kõiki kaasasündinud oskusi. Selle teooria kohaselt on töötajate tegeliku potentsiaali kasutamine olulise tähtsusega. Nende ettevõtete puhul toimib hea kommunikatsioon ning üksteist toetav meeskonnatöö. Eesmärke seatakse üheskoos, samuti teab iga töötaja, kuidas tema tegemised ning eesmärgid mõjutavad ettevõtte suuremat pilti. Need ettevõtted on kui sügisel lõunasse lendavad haneparved, kus juhthaned pidevalt vahetuvad ning liidrirolli astuvad. Kõik pingutavad ühise eesmärgi, kohale jõudmise nimel. Juhtide peamised ülesanded nendes organisatsioonides on jagada vastutust, toetada töötajaid paremate tulemuste saavutamisel ning luua töötajate arenguks ja meeskonnatööks sobiv keskkond.

Oluline vahe tuleb esile ka, kuidas kriisiolukorras käitutakse. Teooria X alusel toimetavates ettevõtetes jäävad juhi kabineti tuled peale tööaega ikka kauem ja kauem põlema, töölaud täitub paberite ning postkast vastamata kirjadega. Samas jälle töötajad ootavad pingsalt tööpäeva lõppu ning võimalust minna tegelema teemadega, mis oluliselt rohkem kõnetavad. Juht on üksi lahendamas „olulisi ülesandeid“. Vastukaaluks aga Y teooria alusel toimetavad ettevõtte töötajad hoiavad kokku, et ühiselt leida lahendus tekkinud probleemidele. Kui aus olla, siis kriisi laadseid olukordi satub ette võrreldes X teooria ettevõtetega oluliselt harvem, kuna muutusi klientide soovides märgatakse algetapis. Ettevõte jõuab reageerida enne, kui lumepall ohtlikult suureks on paisunud. Ettevõttes on aega keskenduda plaanimisele, pole vaja kogu aeg tulekahjude kustutamisega tegeleda.

Ettevõte on juhi nägu. Teadlikult või alateadlikult jäljendavad töötajad juhti käitumist. Käitumise taga on aga uskumused. Millise juhi alluvuses Sa töötad? Või milline juht Sa oled? Hea uudis on, nagu uskumustega ikka, et neid saab muuta. Teema teadvustamisega astud juba esimese sammu muutuste suunas. Aga minna võib olla veel päris pikalt, kõik sõltub sellest, kus kohast Sa oma teekonda alustad. Teine hea uudis on see, et Sa pole sellel teel üksi. Võta palun ühendust ning arutame, kuidas ma saaksin Sulle või meeskonnale, kus Sa töötad, kõige rohkem lisaväärtust luua.

Ära kõhkle. Muutuseks on just nüüd õige aeg!

Uskumused moodustavad isiksuse alusmüüri. Nad määravad ära, kui väärtuslikuna või väärtusetuna Sa ennast tunned, kas oled usaldav või kahtlustav, pädev või asjatundmatu, valmis riskima või alalhoidlik. Uskumused mõjutavad Sinu enesehinnangut, tööga toimetulekut, meeskonnatöö oskuseid, suhteid, küllust ning isegi mentaalset ja füüsilist tervist. Uskumused on salvestatud alateadvusse ning moodustavad tajufiltreid, läbi mille Sa maailma näed. Nende tööd võrreldakse arvutiprogrammidega – kõik sõltub sellest, milline programm on käivitatud. Seepärast oleme me ka kõik erinevad.

Sul on piiravaid uskumusi, mis Sinu toimetamist takistavad ning samas on Sul ka toetavaid uskumusi, mis aitavad saavutada Sul paremaid tulemusi. Kui Sa usud, et „Oh, mina olen kõigest mutrikene ning minust ei sõltu suurt midagi“ või „Pole mõtet isegi proovida, nii kui nii see ei õnnestu“ või midagi analoogset, siis need on takistavad uskumused. Toetavad uskumused on näiteks „Mis iganes ka ei juhtuks, ma leian lahenduse“ või „Ma olen julge, loominguline ja hakkaja“. Toetavatel uskumustel põhinevad afirmatsioonid. Toetavad uskumused viivad Sind elus edasi. Et toimuks muutus, peavad toetavad uskumused ületama takistavaid uskumusi. Indiaanlastel on jutt, kahest hundist, kes Sinuga kõikjal kaasas on. Sinu tegemisi saadavad. Kelle vahel pidevalt käib võitlus. Üks huntidest sümboliseerib kurjust ning teine headust. Kumb nendest igapäevaselt peale jääb? Kumb Sinu elu suunab? Kõik sõltub sellest, kumba hunti Sa toidad.

Lapsepõlvest kaasa saadud tarkused võivad olla perekonnas rännanud juba mitu inimpõlve. Üks osa nendest tarkusest on suunatud „ellujäämisele“, mis enamikel juhtudel peavad ka täna paika. Kuumalt pliidilt äsja võetud supp on ka tänapäeval tuline. Kivi on endiselt kõvem kui pea. Aga teine suur osa on seotud „elus hakkama saamisega“, need on tarkused ja uskumused, mis võivad olla ajas muutunud. Kuna töö iseloom on muutunud. Füüsilise töö osakaal on vähenenud. Põllumajandus on ka täna oluline, kuid raskemad tööd tehakse ära masinatega, mitte enam loomadega või käsitsi. Mõttetöö osa on hüppeliselt suurenenud. Tänapäeval loevad pigem meeskonnatöö oskused ning loomingulisus. Tõepoolest, kunagi võis olla mõistlik uskumus, et ma pean kõikide asjadega ise hakkama saama. Tänapäeval aga ilma teiste panustamise ja abita väga kaugele ei purjeta. Samuti on otsustamise protsess muutunud kiiremaks. Kas ei eelda uued väljakutsed ka uusi uskumusi? Loomulikult, kui Sa soovid elus kenasti hakkama saada.

Kuidas muuta uskumusi? Kuidas kirjutada uut programmi, mis tänapäevaste nõudmistega paremini hakkama saaks? Õnneks on võimalik kõike seda teha.

1. Esmalt keskendu sellele, mida Sa soovid. Positiivsele, innustavale lõpptulemusele.
2. Siis oleks hea korraks läbi mõelda, miks see on Sinu jaoks tähtis? Mis Sinu elus muutuks, kui soovitu täituks? Uus uskumus kinnistuks.
3. Seejärel tuleks oma uut soovi võimalikult täpselt ette kujutada ehk visualiseerida. Milline Sa oled? Kuidas käitud? Mida oluliseks pead? Kas Sa näed ennast mõnes situatsioonis soovitud viisil käitumast?
4. Ära unusta ka lisaks piltidele ka sõnade võimast jõudu – uut uskumust tuleks nii iseendale igapäevaselt korrutada, kuid miks mitte rääkida ka sellest pereringis või sõpradega.
5. Visualiseerimise protsessi ning endale näiteks hommikuti peegli ees kinnitamist peaks kordama igapäevaselt kuu aega järjest, kuni ta on korralikult alateadvusse kinnistunud ning hakkab Sinu elu juhtima.

Kuna uskumused kujunevad kogemuste kaudu, tuleks uusi asju julgemalt proovida. Kasvõi minna teistkaudu homme tööle. Või registreerida ennast mõnele põnevale koolitusele. Uute uskumuste väljatöötamisel ja kinnistamisel aitab kaasa ka coaching, kus alateadvuse tarkusele tuginedes uusi võimalusi luuakse. Ära karda küsida abi, kui Sa soovid olla oma elu peremees.

Henry Fordi poolt on öeldud: „Kui Sa usud, et Sa suudad või usud, ei suuda – mõlemal juhul on Sul õigus.“ Usun, et oled seda mõttetera kuulnud. Just nii nende uskumustega ongi.

Kas Sa oled juhtunud tööd tegema mõne nüri tööriistaga – kala fileerinud nüri noaga või nüri saega puud saaginud? Kas tuleb midagi sellest meelde? Ja, kuidas töötamine õnnestus, kui natuke uudishimulik olla? Hoolega muudkui töötasid ja töötasid, kuid tulemust ei olnud. Aega kulus, kuid töö ei edenenud. Ja pealegi tekkis hinge selline tühi tunne. Tühja töö tunne. Nendes olukordades oled Sa leidnud aja, et tööriista teritada. Aga, kuidas leida aega, et iseennast „teritada“, et Sa ikka jõuaksid ja jaksaksid? Alljärgnevalt mõtteid, mida võiksid proovida.

1. Planeeri aega puhkamiseks. Nagu planeerid töö tegemiseks aega, tuleks ka planeerida puhkust. See on soovitus, mida ma olen mitmes blogipostituses jaganud. Kas Sa oled ennast jälginud ning tead, kui pikk võiks Sinu puhul olla järjestikku töötamise aeg? Aeg, mil Sa suudad olla fokuseeritud ja keskendunud. Üks meetod, mida soovitan katsetada on Pomodoro Tehnika ehk tomati tehnika (Pomodoro Technique). Meetodi mõte on selles, et iga 25 minuti tagant peaks tegema 3-5 minuti pikkuse pausi ning siis töötama taas 25 minutit ning uus paus. Kui neli 25 minuti pikkust tsüklit on läbi, võiks paus olla pikem, näiteks 15 minutit. See on ajajuhtimise meetod, mille töötas välja Francesco Cirillo 80-ndatel. Meetod on iseenesest väga lihtne ning efektiivne. Internetist leiad huvi korral ka mitmeid äppe, mis teevad aja arvestamise Sinu eest ning annavad õigel ajal helisignaaliga märku.
2. Tasakaalusta tegevust vastandtegevusega. Kui oled istuva töö tegija, katsu leida aega liikumiseks. Kui taas teed tööd, kus on käimist, tuleks vahepeal puhata ja istuda. Huvitav, et füüsilise töö puhul oskame oluliselt paremini puhkamise signaale märgata. Eks keha poolt kulutatav energia ole ka suurem, kui istuva tööviisi korral.
3. Vaheta keskkonda. Kui Sa oled mõne teemaga natuke „kinni“, näiteks pead mõne juhendi või koolitusmaterjali koostama, kuid tunned, et kirjatöö kohe kuidagi ei edene, võiksid proovida töötada korraks mõnes teises keskkonnas. Näiteks koosolekute saalis. Oi, seal tulevad suured ideed. Või teha kodukontori päev. Või mõnes kohvikus. Igal kohal on oma energia, mis aitab „kinnijäämise“ korral Sul teemaga edasi minna. Huvitav on see, et head mõtted ja ideed tulevad lihtsamalt, kui Sa pole otseselt töökeskkonnas või tegeled mõne teise tegevusega. Tihti hoopis hobiga, oled trennis või lausa puhkusel.
4. 80:20 reegel. See on ju tuttav Pareto printsiip. 20. sajandi Itaalia majandusteadlane Vilfredo Pareto leidis, et 80% maast Itaalias kuulub 20% inimestele ning 80% saagist andsid 20% oa taimedest. Seejärel hakkas ta seaduspära vaatama veelgi laiemalt ning jõudis arusaamisele, et tegemist on väga universaalse printsiibiga, mida saab laialdaselt kasutada erinevates eluvaldkondades. Näiteks tööga seonduvate tegevuste puhul 80% käibes või kasumist tuleb 20% klientidelt. Seda saab vaadata ka teistpidi – 20% klientidest annavad 80% kasumist. 20% töödest tagab 80% tulemusest. Analüüsi palun oma tegevusi, mis on Sinu töö puhul need 20% tegevustest, mis annavad 80% tulemustest?
5. Söö korralikult ning maga piisavalt. Need on tegevused, mis Su energiat füsioloogiliselt taastavad. Nagu väikestel lastel, kui kõht tühi, kipub tuju virilaks muutuma, eks sama on ka Sinu puhul. Kui kütusepaak on tühjenemas, soovib keha Sulle seda meelde tuletada. Une aja pikkus on individuaalne, siin peaksid Sa samuti ise ennast tundma. Mis on Sinu puhul piisav aeg, et Sa oleksid puhanud ja värske? Une puhul on kestvusest veelgi olulisem une kvaliteet. Arvatakse, et unetunnid enne keskööd on topelt kasulikud. Vaata, kas see ka Sinu puhul töötab?

Ühest küljest võid Sa ju saada väga efektiivseks ning enda energiataset säilitada, kuid kui Sulle uusi ülesandeid kogu aeg peale tuleb nagu oleks saju ajal räästa all, tuleb Sul julgemalt öelda ka „ei“. Kindlasti see on mõnel juhul ebamugav. Aga kuidas leida tuge nende ebamugavate otsuste tegemisel? Erinevate tegevuste vahel otsustamisel aitab tegevuste ja enda eesmärkide vahelise seose leidmine. Samuti Pareto printsiibi alusel toimiv tegevuste analüüs. Öeldes „ei“ mõnele tegevusele, ütled Sa „jah“ Sulle olulistele tegevustele.

Mis on mõned põhimõtted või tegevused, mis tagavad Sinu tööelu tasakaalu? Ole kena, jaga neid mõtteid all kommentaaride osas ka teistega. Suur tänu Sulle juba ette!

Aga, kuidas selles duaalses maailmas kenasti hakkama saada?

1. Alusta päeva päeva planeerimisega. Päeva tegevuste planeerimine on väga oluline osa kogu päevast. See võiks olla nii kümnekonna minuti pikkune protsess, mille käigus Sa mõtled läbi päeva kolm kõige tähtsamat tegevust. Loomulikult, peaksid need tegevused olema seotud Sinu eesmärkidega. Seejärel leiad aja, millal Sa nende tegevustega tegeled ning teed vastava reserveeringu ka kalendris, et keegi ei saaks Sind just siis mõnele koosolekule kutsuda. Kõik muud vähemolulised tegevused, sätid kolme tegevuse ümber, umbes nii nagu Sa läheksid väikese lapsega maale vanaemale külla. Esmalt tõstad auto peale lapsevankri, seejärel kotid ning kõige lõpuks veel mänguasjad, kingad, raamatud ehk need kõige väiksemad asjad. Kui Sa oleks alustanud tagurpidises järjekorras, esmalt mänguasjad, raamatud, kingad ning seejärel kotid vahetusriietega, oleks lapsevanker suure tõenäosusega jäänud parkimiskohale eemalduvale autole nukralt järele vaatama. Aga miks mitte kasutada sama pakkimise loogikat ka päeva planeerimisel?
2. Hoia fookuses vaid üks asi korraga. Ilmatuma vahva on ju teha mitut asja korraga, kuid tegelikult see siiski suurepäraselt ei õnnestu. Või, kui mööndusi teha, Sul peab olema üks põhitegevus, mille ooteajal Sa saad teha vähemolulisi tegevusi. Näiteks, keedad suppi ning ajal, mil porgandid ja kartulid pehmeks keevad, loed midagi põnevat. Ja samas on kuskilt kõrva jäänud, et naisterahvastel õnnestub mitme tegevuse samaaegne tegemine edukamalt. Mine võta kinni, kas see ka tõele vastab. Aga ma usun, et Sa oled märganud, kui vaid üks teema korraga fookuses hoida, on tegevusel hoopis teine jume. Kui keskendud supi söömisele, mis vahepeal juba valmis sai, tajud erinevaid maitseid ning söömise kogemus on hoopis midagi muud, kui süüa ning samaaegselt ajalehte teise silmaga uudistada. Kutsun Sind ka siin proovima ja katsetama, kas eelnevalt räägitu ka Sinu puhul paika peab?
3. Planeeri tegevusi enda energiatasemest lähtuvalt. Kui Sa oled hommikune inimene, võta olulised asjad ette just hommikul. Kui Sulle meeldib enne „üles ärgata“, pead natuke oluliste toimingutega ootama. Usu mind, Sa tunned ennast ise kõige paremini, oled endaga elanud ju sünnist saadik, järelikult oskad ka öelda „mis tüüpi inimene Sa oled“ ning vastavalt sellele saadki olulistele tegevustele aega paremini planeerida.
4. Planeeri aega puhkamiseks. Meenuta korraks, kas tuleb Sul meelde mõni loeng või tund oma kooliajast, kus loengu teema oli ju iseenesest huvitav, kuid Su mõtted tiirlesid hoopis teistel radadel. Võib-olla ajendas selleks akna taga paistev päike ning varajane kevad. Just see aeg, kus väljas on nii palju erinevaid lõhnu ja tärkavat energiat. Tead ju küll. Aga võib-olla hoopis, et Sa olid sellest tunnist ja võib-olla kogu õppenädalast nii väsinud, et Sul polnud lihtsalt energiat loengus osaleda. Tegelikult Sa ei saanudki ju täpselt aru, mis hetkest see „klõps“ käis, mis viis Su mõtted loengust eemale. Just nii see ongi, väsimus hiilib vaikselt. Ta ei anna uksekella ega tervita üle terve toa kõva selge häälega. Aga, kui Sa oleks õigel ajal puhanud, oleksid suure tõenäosusega vapralt õpetatavast osa saanud kuni loengu lõpuni. Just nii nagu Sinuga samas pingireas paar õpilast just said. Ning siit Sulle ka järgmine mõtteharjutus, mõtle palun, millise aja tagant peaksid Sa korraks puhkama, et Su energiatase oleks piisav korralikuks töösoorituseks kuni tööpäeva lõpuni? Kontoritöö puhul näiteks tuleks korraks laua tagant tõusta, et liikuda ja ringutada.

Kui Sul on eesmärgid paigas, on Sul tegelikult lihtne vahet teha olulise ja mitteolulise vahel. Teed endast kõik, et tegeleksid võimalikult palju oluliste tegevustega, jälgid enda energiataset ning oledki mingi aja pärast kohal. Igati loogiline. Tasub taaskord proovimist.

Palun jaga kommentaarides oma mõtteid sel teemal. Kuidas Sa hoiad fookust olulistel tegevustel? Kui tihti võiksid kontoritöö puhul korraks tõusta ja jalutada? Suured tänud Sulle juba ette!