Huvitav on see, et kui me mõtleme mõnele ettevõttele, siis tõenäoliselt tänapäeval Sa ei kohta ettevõtet, kus puuduksid eesmärgid. Ettevõttel on üldjuhul aastane eesmärk, on väiksemad kuude eesmärgid, on kvartali eesmärgid. Ettevõttel on üks pikaajaline eesmärk. Ettevõttel on eesmärgid kõikidel osakondadel, võib-olla ka kõikidel töötajatel. Eesmärkide seadmisest võib rääkida palju, see on ettevõttes nii tavaline ja igapäevane tegevus, et me selle peale enam nii tihti ei mõtlegi. Samuti nende eesmärkide jälgimine, eesmärkide suuna korrigeerimine, kui midagi ei lähe nii nagu ta peaks või võiks minna. Ma usun, et Sa ei kujuta täna ette müügitiimi, kellel puuduks müügiplaan. Või mõnda tootmisüksust, kus puuduks tootmisplaan ning nad ei oskaks õigel ajal näiteks toorainet tellida. Tõenäoliselt selliseid ettevõtteid just väga palju ei ole.
Põnev on selle juures see, et kui me hüppame korra ettevõtte maailmast eraisiku maailma, siis neid inimesi, kes endale ise eesmärke seavad, neid inimesi on ääretult vähe. Arvatakse, et neid inimesi on 3%. Üldjuhul viidatakse selle 3% loo juures Yale uuringule, mis tehti 1953. Uuringu sisu oli lühidalt see, et paluti üliõpilastel märku anda, kellel on eesmärgid ning kes on eesmärgid ka kirja pannud. Auditooriumist tõusid loomulikult üksikud arad väiksed käed. Pandi need nimed kirja ning leiti, et käsi tõstsid 3% nendest üliõpilastest, kes auditooriumis olid. Läks 20 aastat mööda, võeti uuesti nendel õpilastel nööbist kinni ja vaadati, kuhu nad jõudnud on. Leiti seda, et need, kellel olid eesmärgid ja nad olid eesmärgid kirja pannud, oli läinud oluliselt paremini – need üliõpilased teenisid 10 korda rohkem, kui need, kellel eesmärgid puudusid.
Yale uuring on üks uuring, mida on väga palju kasutatud erinevatel koolitustel ja seminaridel. Millest on raamatutes ohtralt viiteid, samuti võid Sa leiad internetist tuhandeid linke ja viiteid. Huvitav selle uuringuga on see, et ei olegi täpselt teada, kas see uuring on kunagi üldse toimunud, sest puuduvad algdokumendid. Puudub dokumentatsioon selle kohta, kuidas see uuring ikkagi reaalselt tehti. Ja nii on arvatud, et see on väljamõeldis. Fiktsioon. Kellegi soovunelm.
Väga sarnase uuringu viis läbi Virgia Tech’ist emeriitprofessor David Kohl ning avalikustas selle 2012. Ta uuris ameeriklasi ja jõudis järeldusele, et 80%-il ameeriklastest puuduvad üldse eesmärgid ehk nad ei ole eesmärgistamise peale kunagi mõelnud. 16% oli neid, kellel olid eesmärgid aga need eesmärgid olid kirja panemata. Nad olid peas, nad lihtsalt ootasid seda õiget hetk. Ainult 4% vastanutest olid need, kellel olid eesmärgid ja kes olid need ka kirja pannud. Siis võttis ta vaatluse alla, kui palju oli see 4%-i eluaja jooksul raha teeninud ning jõudis sinna, et erinevus nende vahel, kes panid eesmärke kirja ja kes seda ei teinud, oli 9 korda. Need inimese, kes panid oma eesmärgid kirja teenisid 9 korda enam võrreldes nendega, kellel jäid eesmärgid kirja panemata. Väga sarnased suurusjärgud Yale uuringule.
Ma usun, et see võibki niiviisi olla, reaalselt neid inimesi, kellel on eesmärgid, neid ongi väga vähe. Ma usun ka seda, et kui Sul on eesmärgid ja Sa väga soovid nende eesmärkide täitumist, siis Sa saavutadki selle, mille nimel Sa töötad ja mida Sa tegelikult väärt oled.
Jagan ka kolmandat uuringut. Kolmas uuring on tehtud psühholoogia professor dr. Gail Matthew poolt, kes töötas Dominikaani Ülikoolis Californias. Dr. Gail Matthew oli mees, kes koondas üle maailma erinevaid inimesi erinevatelt eluvaldkondadelt ja jagas nad viide gruppi. Nendel kõigil oli eesmärk mõelda, mida nad nelja nädala jooksul soovivad saavutada.
- Esimene grupp oli need, kellel oli eesmärk aga, kes vaid mõtlesid nelja nädala jooksul sellele eesmärgile, kuid seda kirja ei pannud.
- Teise grupi kuulusid need, kellel oli eesmärk ja kes panid eesmärgid kirja.
- Kolmanda grupi moodustasid need, kellel olid eesmärgid, eesmärk oli ilusti kenasti kirja pandud ning nad mõtlesid ka vahe-eesmärkidele või teele, kuidas nad selle suure eesmärgi suunas liiguvad.
- Neljas grupp oli need, kellel olid eesmärgid ja eesmärkide vaheetapid kirjas ning kellel oli tugiisik – inimene, kas pereringist, töölt, sõpradest keegi või coach, kellega koos töötati. Sellele tugiisikule anti teada, et eesmärkidest ehk nad tegid avaliku deklaratsiooni.
- Ja viimane viies grupp oli need, kes tegid kõike seda eeltoodut aga andsid ka tugiisikule kord nädalas teada, kuidas eesmärkide suunas on läinud.
Nüüd Sa võid endalt küsida, kes nendest gruppidest oli kõige edukam? Kus kõige rohkem eesmärke täideti või eesmärgid ära tehti? Ma usun, et Sa tead vastust. Vastus on ju viimane viies grupp. See grupp, kes pani eesmärgid kirja, kes mõtles vahe-eesmärkidele, kes tegi avaliku teavituse ehk informeeris sõpra või coach’i või perekonnaliiget ja kes andis sellele isikule teada, kuidas tal eesmärkide suunal liikumine on arenenud.
Kui numbritest rääkida, siis esimese grupi eesmärkide saavutamise protsent oli 43%. Teisel ja kolmandal 56%. Neljandal grupil 64% ning viimasel, viiendal grupil, 76%. Esimese ja viienda grupi vahe 43% vs. 76% on 33%, mis on väga suur ja oluline erinevus.
Ma usun, et siin on nüüd mõtlemise koht Sinule endalegi. Mida Sina saaksid teha, et eesmärkide saavutamine oleks oluliselt kindlam? Mida Sina saaksid teha, et see jõud eesmärkide poole liikumisel oleks veelgi suurem ja kaasahaaravam?
Kui Sa soovid vaadata videot selle mõttekäigu kohta, siis palun külasta: https://www.facebook.com/priit.lifecoach.ee/videos/391601274565645/